Manufaktuuri lasteaed
Fanzine, 24. september 2024
OAAS Arhitektide töö "Juuni" saavutas Manufaktuuri lasteaia arhitektuurivõistlusel 3. koha. Millist lasteaeda Manufaktuuri kvartalisse ei tule saab vaadata siit: https://www.oaas.ee/manufaktuuri ;)))
On the Way to ProspecT Cottage
Fanzine, 8. august 2024
My garden’s boundaries are the horizon,
Derek Jarman
Derek Jarmani (1942 – 1994) kodukoha külastamine on palverännak maailma lõppu. Pühendatud tema loomingule.
Londonist sinnani saab üllatavalt kiiresti. South Eastern Railway kiirrongiga St Pancrasest Ashfordini kolmkümmend kaheksa minutit. Edasi kohaliku bussiga number üksteist The Pilotini, mis on üks maailmalõpu kõrts Dungenessis. Umbes samalaadse menüüga kui Lümanda söögimaja.
Aga nii lihtsalt me ei tee. Läheme bussist maha Lyddis. Kiriku juures. Lyddi keskaegne kirik, Cathedral of the Marsh, on tähelepanuväärselt pika pikihoone ja kõrge torniga. Üks Inglismaa kõrgeimatest. Veel enne kirikut oli siin kultusekoht, nii tuhat viissada aastat tagasi. Kiriku jahedast vaikusest alustame jalgsimatka Prospect Cottage’i poole. Viis kilomeetrit. Meil pole kiiret. Maastik avaneb järk järgult. Tee, põldmarjapõõsad, heinamaa, roostik, vana pukkkraana. Tuumajaam horisondil tiksub lähemale.
Dungeness, vana kaluriküla Inglise kanali ääres. Rannik on karm. Hoovustena lokkavasse merre vajub kallas neljakümne viie kraadise nurga all, helepruun ja hall veeris liigub lainega kaasa. Sealt juba välja ei rabeleks, mõtlen kaasavõetud ujumisrätikule.
Taimestik kasin, ei kasva siin kiviklibu sees ja tuule käes midagi ning kui kasvama jääbki kõrbeb see kiiresti augustipäikese paistel. Ühtegi suuremat puud, vaid põõsatutid, maran, putk, merikapsas. Lähemalt uurides on liikide mitmekesisus hämmastav. Siit leiab kolmandiku kõigist Suurbritannia taimeliikidest.
Rannikul päevi näinud parkimisvase tünnid kalavõrkude ja nööride leotamiseks, roostes vintsid, ketid ja paadivrakid, köied ja tropid. Aeg teeb nendega oma tööd.
Teisel pool rannaäärset teed on hõredas rivis kalurionnid. Prospect cottage on üks nendest. Telefonikabiin ja postkast. Kaugemal silmapiiril paistab majakas ning Dungenessi tuumaelektrijaama hiiglaslikud hooned.
Jarmani maja ümber aias on luusijaid teisigi. Tuul ja kivikeste krudin jalge all, summutatud kõne.
Hoone ja aed on perfektses korras, laudis värskelt mustaks tõrvatud (traditsiooniline Inglise „tar varnish“) ja aknad kollaseks värvitud (nii agu see oli veel enne teda). Ükski kivi pole aiapeenras vajunud viltu. Aed on müstiline. Jarmani lapsepõlve meenutamas punase kannuslille (Valeriana rubra) puhmad. See on ühtviisi õhkõrn ja samas jõuline. Nii lihtne oleks kõik need peenrad ja aakrikud laiali pilduda. Ometigi peavad tuulele ja vihmale visalt vastu.
Taustaks ketrab peas Derek Jarmani nukker lahkumine. Unalive on tema siin ja praegu elus. Vaikus. Ma ei tea, aga täpselt selline tunne on, et kohe-kohe astub uksest välja Derek ise ning inimestele tähelepanu pööramata hakkab peenraid kõplama et cetera! In the midst of life we are in debt, et cetera! Et cetera, et cetera! Et cetera!
Kaugemal, üle peenarde ja rannatee, üle kiviste vaalude, meres elab üks hüljes oma elu. Ta pistab pea lainetset välja ja vaatab tühja maja poole. Panen talle nimeks Derek. Võib-olla nii ongi.
London,
8. august 2024
